Koduõppe kevadpäev 2022

Koduõppe kevadpäev 2022 toimus 11. juunil Tallinna Metodisti kiriku noortetoas. Kohal olid nelja kooli koduõppe koordinaatorid (Rakvere Waldorfkoolist, Kaarli Koolist, Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumist ja Püha Johannese Koolist) ning mõned pered. Arutelu oli sisukas ja juttu jätkus plaanitust kauemaks.

Mõned nopped räägitust.

*Koduõppeperesid on mitut tüüpi. On neid, kes on teadlikult valinud koduõppe, sest soovivad aktiivselt lapse hariduskäiku panustada ja õppimiseks soodsat keskkonda luua ning pühenduvad sellele põhjalikult. On ka neid, kes on koduõppele sattunud erinevate olude sunnil või kiirustades otsustades ning ei ole koduõppe reaalsuseks valmis. Pikemalt kaalumata koduõppeni jõudnud pere võib protsessi käigus avastada, et see sobib neile väga hästi. Samas on koduõppel üsna palju peresid, kes tegelikult tahaksid oma lapsi väikesesse armsasse kooli panna, kuid nende läheduses ei ole sellist kooli. (Vihje: endale sobiv kool on vaja koos mõttekaaslastega ise rajada. Küsige nõu mõnest mujale rajatud toredast koolist. Kuna kool on väga suur osa kogu pere elust väga pikaks ajaks, siis ei ole hea kooli nimel ka kolimine palju tahetud.) Koduõppe tulemuste ja laste heaolu seisukohalt on suur vahe, kas ollakse koduõppel, sest tahetakse koduõpet ja pühendudakse sellele, või on koduõpe millelegi muule vastandumise vahend.

*Enne koduõppele jäämist on oluline enda jaoks selgeks mõelda koduõppega seotud vastutus ja ohver. Vahel vanemad ei hooma koduõppega seotud ajakulu ning laste enesejuhtimise suutlikkust. Tulemused ei tule õhust, vanemal on vaja endast midagi anda ja millestki koduõppe nimel loobuda. Vanematel võib olla kujutlus, et sel ajal kui nemad on tööl, võtab laps vanusest sõltumata oma ülesanded ette ja teeb ise ära. Suurem osa vanemaid ehk mõistab, et 2. klassi lastelt on seda liig oodata, kuid ka põhikooli lõpetavale lapsele ei saa panna vastutust, mille vanem on koduõppega endale võtnud. Koduõppele jäämise avaldusel märgitakse last õpetav isik, st enamasti vastutav vanem. See tähendab, et vanem peab aru saama, et tema reaalselt ongi nüüd õpetaja ja kui ei ole võetud eraõpetajat, siis vanem on see, kellel tuleb leida aeg lapsele ülesandeid selgitada, aidata infot leida, kontrollida tehtu mõttekust ja korrektsust, vajadusel auke teadmistes ja oskustes paigata, luua huvi tekitavaid olukordi, viia last huviringidesse ja sündmustele, korraldada suhtlusvõimalusi…

Lapsed ei hakka üksnes koduõppele jäämise faktist oma aega hästi haldama ja õppesisu lenneldes omandama. Kui laps on varem koolis käinud ja on harjunud, et talle öeldakse pidevalt ette, mida millal millega kuidas teha, on vaja teda õpetada ennast juhtima. Üldiselt tuleks enese juhtimist õpetada juba enne kooliiga, kuid kindlasti on kohest head enesejuhtivust koduses keskkonnas liig oodata ükskõik mis vanuses lapselt, kes on harjunud igapäevase koolis käimisega. Igas vanuses laps vajab koduõppes vanema aktiivset kohalolekut. Vanemates klassides lapse iseseisvus suureneb, eeldusel, et tema iseseisvust on mingi aeg juba toetatud. Kuid ka teismeline vajab vanemat koduõppes osalevana.

*Oluline on ka vanemate valmisolek ise juurde õppida, kasvada, käigu pealt paindlikult olukorda ümber hinnata ja oma valikuid ja tegutsemisviise muuta. On täiesti normaalne olla koduõppel ainult ühe aasta või pool aastat, kui selgub, et see ei olnud üldse see, kuidas pere asja ette kujutas ja tegelikult kool toimib selle pere jaoks ikka paremini. On ka normaalne arvestada, et alguses kulubki aega sisse elamiseks, ümber kohanemiseks, oma toimiva rütmi ja lähenemise leidmiseks, katsetusteks ja eksimistest õppimiseks. Vaja on osata eristada, kas raskused on ületatavad ja kas koduõpe kui selline on väärtus, mille nimel uusi olemise viise otsida, või on mõistlik ja kõigi osapoolte huvides lugeda see seiklus lõppenuks ning minna tagasi kooli. Või edasi mõnda uude kooli.

*Vanema isiklikud rasked kogemused mõne õppeainega võivad mõjutada, millise tunde ta sellest ainest lapsele loob. Kui vanemal oli koolis näiteks matemaatika nõrk, siis see ei tähenda, et laps on automaatselt samuti matemaatikas nõrk. Vanem ei peaks eeldama, et lapsel on samad nõrgad ja tugevad kohad nagu vanemal, vaid looma võimalusi, kus laps saaks erinevate ainetega ise suhestuda ja nende võlu avastada sõltumata sellest, kas vanema jaoks on neis kunagi mingit võlu olnud. Nõrgaks peetud aines ei pruugi inimene tegelikult üldse nõrk olla, kui tal emotsionaalne blokk eest ära kaob ja ta head juhendamist saab. On võimalik, et vanema n.ö nõrgad valdkonnad on mingite õpetamisvigade või emotsionaalsete olukordade tulemus ja täiskasvanuna rahulikult uue pilguga lähenedes võib kunagine vihatud aine täitsa huvitavaks osutuda. See ei tähenda, et laps peaks selle avastamiseks täiskasvanuks saamiseni ootama. Kui enda jaoks on mõni aine väga vastumeelne, siis on mõistlik paluda kellelgi teisel seda lapsele tutvustada.

*Vaata ka eelmistel koduõppe suvepäevadel koostatud koduõppele jäämise ABC-d.

*Koduõppe suvepäevad 2022 on 5.-7. augustil Seljametsal.