Kevadpäev 2018 ja ühe pere lugu

12. mail toimus Tallinnas koduõppe kevadpäev. Kohal oli üsna vähe osalejaid, kuid juttu jätkus palju.

Alustuseks juhendas Kadi Künnapuu lugemisseikluse töötuba ja tutvustas oma raamatut “Laps, kes leidis oma nime” ning koduõppe võimalust Tartu Luterlikus Peetri Koolis, kus Kadi on koduõppe koordinaator.

Seejärel tutvusime üksteisega lähemalt ja arutasime hingel olevaid teemasid, sh rääkis üks 13-aastane neiu oma koduõppe kogemusest. Lapsed laulsid ja mängisid viiulit.

Ühel perel oli kaasas külaline, kelle tulekust me ei teadnud, kuid kes sisustas lõunasöögijärgse aja huvitava ülevaatega oma pere koduõppest Venemaal ja Leedus. Teen tema räägitust väikese kokkuvõtte.

Vene pere on viimased viis aastat Leedus elanud. Neil on 11 last vanuses 1-15 aastat. Koduõppel kirjas on nad jätkuvalt Venemaal. Venemaal esitatakse koduõppe avaldus üks kord vastavale organile ja see kehtib 11. klassi lõpuni. Üheski koolis koduõppelaps püsivalt kirjas ei ole. Iga aasta tuleb teha eksamid ja eksami ajaks registreeritakse laps ajutiselt koolis. Osad koolid lasevad teha eksameid ainult põhiainetes, teised kõigis. Eksameid saab teha igal ajal aastaringselt. Antud pere lapsed läbivad kaks ainet korraga, üks raskem ja teine lihtsam, teevad nendes eksamid ära ja võtavad järgmised kaks ainet ette. Esimest korda läksid nad kooli eksameid tegema juba oktoobris, õpetajad olid sellest šokeeritud ja kooli hinnang perele ning koduõppe võimalikkusele tõusis kohe. Leedus elades käivad nad jätkuvalt Venemaal eksameid tegemas, kuid mitte enam nii sageli ja palju, sest kooli poolt on suurem usaldus, nende lapsi peetakse geeniusteks.

Uue materjali õppimisel loevad lapsed teksti neli korda läbi, sh esimene kord niisama, teine kord konspekteerides ja edasi vanematele jutustades. Ajaloos kasutavad ajajoont, reaalainetes tabeleid. Inglise keelt õppisid lapsed kaks kuud järjest Eestis sõprade juures elades. Nende inglise keele õpetaja oli ka koduõppe päeval ja ütles, et lapsed väga armastavad õppimist, neid on lihtne õpetada. Inglise keele said nad külas olemisega suhu, loevad ja kirjutavad ka.

Lapsed tegelevad ettevõtlusega. Tegid oma lehmade piimast Leedus koort, müüsid ära, lasid emal saadud raha eest Venemaalt odavamalt pähkleid tuua ja müüsid need Leedus. Nüüd kasvatavad Leedus maasikaid ja müüvad Eestis. Laste isa rääkis, et koduõppes on oluline teha palju vigu ja näidata, et vigadest õpitakse. Näiteks sportlased on väga palju peale kukkumist jälle üles tõusnud. Laps ei tohiks karta vigu teha, kuid koolis karistatakse vigade eest. Koolis arvatakse, et oluline on saada teadmisi, kodus, et õppida õppima. Erinevus on sama nagu kala kätte andmine vs püüdma õpetamine.

Leedus oli perel koduõppe tõttu lastekaitsega probleeme, kuid need lahenesid. Endiste linnainimestena hakkas pere Leedus lehmi kasvatama ning nüüd käiakse kohalikest kolhoosidest nende juurde õppima. Lehmad on neil vabapidamisel, lüpsile tulevad kellukese kutsel. Lüpsmise ajal on lehmadel jõusööt ees, muul ajal heinapall, millest osa tõmbavad omale magamiseks alla.

Pere on veendunud, et Leedus kohanemine ja hästi hakkama saamine on toimunud just tänu koduõppele, sest koduõpe annab võimaluse igal pool inimväärselt elada ja koos areneda.

 

 

 

Muljeid koduõppe konverentsilt Californias

Üks Eesti pere käis (2015. aastal) Californias koduõppe messil ja jagab oma muljeid sealt:

***

California Homeschool Network (CHN) EXPO on nelja päevane konverents ja mess, mis toimub lõuna Californias Los Angelese hotellis. CHM on lõuna California koduõppe ühing tegutsedes Los Angelese ümbruses. Meie elame põhja Californias ning võtsime ette 412 miilise ning 11 tundi väldanud autosõidu, mis võttis ära meil esimese konverentsi päeva. Jõudsime kohale neljapäeva õhtuks ning sellest päevast osa ei saanud. Programm oli selleks päevaks palju väiksem, kui teisteks päevadeks ning paistab, et oligi arvestatud saabumise päevaks. Hotelli jõudes tuli vastu kamp noori, kus poistel olid lillad juuksed ja tüdrukutel neoonrohelised – oleme õiges kohas, sest see on väljaspool standardeid ka siin.

Teine päev oli programm juba tihe ning toimus kuni 7 paralleelselt sessiooni. Tavaliselt oli 2-3 sisulisemat sessiooni ning ülejäänud olid laste tegevused. Lapsed olid jagatud kolme gruppi – kuni 5-aastased, 6-12 ning 13-18. Lisaks vanusepõhistele tegevustele olid ka kõikidele vanustele mõeldud ruumid ehk AAA ruum (all ages activities). Kusjuures teismelistele mõeldud ruumi sai ainult kaelapaelaga – tited ja vanurid ei olnud sinna lubatud.

Mitmed ruumid andsid võimalusi lastel oma aasta jooksul tehtud töid esitada. Riidekunsti klassis oli alustuseks terve tund eraldatud selleks, et lapsed saaksid oma tehtud asju esitada. Õhtul oli 1.5 tunnine talentide show ning veel hiljem tund vaba mikrofoni ning esinejatest puudust ei tulnud. Tase varieerus väga tugevalt. Inimesed olid väga toetavad ning kui kellelgi läks midagi meelest ära, siis plaksutati või aidati muul moel ning show läks kohe edasi. Inimesed ei kartnud vigu teha ning oli aru saada, et osade jaoks oligi saavutatud tase nende hetkeline võimete maksimum vaimsete või füüsiliste piirangute tõttu.

Mitmed sessioonid olid ootuspäraselt erinevatest õpetamise meetoditest või kuidas mõnda ained huvitavaks teha. Näiteks reedel käisime kuulamas matemaatikateemalist loengut, mis näitas kuidas kääridega lõigates paberit saab näidata geomeetrilist kirjeldamist.

Reedene keynote oli Diane Flynn Keith poolt, kes on põhja Californias toimetav veteran koduõpetaja ning valdkonna pioneer ja eeskõneleja. Ta on välja andnud paksu ja põhjaliku raamatu autosõidu ajal õpetamisest (http://www.carschooling.com/), mis on Ameerikas väga oluline kuna sõidud on pikad. Tal on palju erinevaid lugusid kuidas ta oma lapsi õpetades avastas, et lapsed ei vaja mitte õpetajat, kes neile ütleb, mida nad õppima peavad, vaid partnerit, kes aitab neid vastavalt nende küsimustele. Tal on lugematul hulgal näiteid, kuidas tal oli ette plaanitud mingi õpitegevus, kuid kuidas lapsed ise tegevust leidsid hoopis teise nurga alt. Näiteks oli tal plaanis akvaariumis näidata lastele meduuse ning selleks pikk sõit ette võetud. Kohapeal jäi aga laps kinni elektri hai juurde ning mingi veenmine ei tõmmanud last ära selle juurest. Ta läks väga suurde frustratsiooni ning vaatas siis ise neid meduuse. Naastes elektri haide juurde oli seal ümber palju rahvast ning keegi andis selgitusi kala kohta. Selgus, et poiss oli lugenud kohapeal ja küsinud pidajatelt hai kohta ning nüüd esitas oma värskeid teadmisi teistele, mis on üks parimaid õpitu kinnistamise meetodeid. Meduusid jäidki vaatamata ning talle tuli mõistmine, et närveldamine lapse õppimise pärast on tühja kulutamine, sest lapsed leiavad ise võimaluse õppida kui luua soodsad tingimused.

Teine huvitav nõuanne on temalt see, et kuidas üle saada lapse vastupanust õppimisele. Esiteks toob ta välja valemi, et iga koolis käidud aasta kohta peaks lapsel lihtsalt lasta olla ühe kuu kodus ilma õpetamata kui ta jääb koduõppele. See aeg tuleks kahekordistada kui ta on käinud eelkoolis. Eelkooli peab ta eriti „mürgiseks“, sest lapse noore ea tõttu on selle mõju eriti tugev iseseisvale õpihuvile. Mida siis teha? Tema soovitab lugeda. Tema luges oma lastele 3 aastat järjest 7 päeva nädalas kuus tundi päevas! See äratas lastes kustumatu uudishimu ja iseseisva uurimise soovi. Osad teemad jätsid lapsed täiesti külmaks, kui teised viisid nad põnevatele seiklustele.

Ükskord lumest lugedes tahtsid lapsed seda kogeda ning nad sõitsid kuuks ajaks mägedesse. Teinekord lugedes aardeotsijatest hakkasid nad ka ise metallidetektoriga münte otsima ning leidsid ühe väga huvitava mündi. Seejärel läksid nad mündiärisse ning lapse suurt huvi nähes lukustas äripidaja ukse ning viis nad taha ruumi, kus seletas pikalt müntidest. Üldse on Diane palju kasutanud erinevate äride ja alade spetsialiste lastele valdkondade seletamisel. Peale mündiäri käis ta mustkunsti tarvete äris, kus sealne teenindaja õpetas ta vanemale poisile mustkunsti trikke peale seda kui poiss oli kuulnud selle ala põnevusest. Ta istus noorema lapsega poe nurgas ja luges talle kuni vanem poeg õppis mustkunstnikult. Seega kui oled kinni jooksnud ja ei tea, mida teha, siis loe, lihtsalt loe.

Päeva lõpus oli lisaks mängudele ja filmidele ka LGBTQA+ kokkutulek, mis tähendas, et sinna olid oodatud kõik seksuaalsed äärmused nagu Lesbid, Geid, Biseksuaalid, Trans, Queer (ma ei teagi, mis valdkond see on) ning a-seksuaalid. Me olime sellel ajal õhtusöögil ning seda uudistama ei jõudnud.

Söögist rääkides on see konverents täiesti nö tavatoidul ehk lihaga hamburgerid ja pizzad.

Minu jaoks oli hästi oluline aru saada seaduslikkest aspektidest ning ma käisin lausa kahte selleteemalist sessiooni kuulamas. Viimane rääkis üldiselt California koolituse seadusest koduõppe võtmes. Californias on 4 peamist võimalust kodus õpetamiseks:

1. Avalikõigusliku piirkonna kooli alt kodus õpetamine, mis on väga sarnane Eestis samamoodi kodust õpetamisele. Pead järgima kooli programmi ning teste tegema (hinded saama/panema).

2. Avalikõigusliku charter kooli alt kodus õpetamine, mis on maakonna põhine kool, mitte linnaosa. See kool on küll vabam, aga siiski tuleb järgida programmi ja teha teste. Kool annab iga õpilase kohta kuni $3000 maksumaksja raha, mida saab kulutada koolitamise kuludele. Raha võib tunduda ahvatlev, aga vabaduse puudumise hinnaga.

3. Liituda eraõiguslikku erakooliga kui satelliit haru. Olemas on mitmed spetsiaalsed erakoolid, kellel ongi ainult harud, kes tegelikult on perekonnad. Nad täidavad ära kõik paberimajanduse ning korraldavad pargi päevi, ühised väljasõite, koolitus ja rohkem ettevõtmisi kui keegi suudab ära tarbida. Aasta maks ei ole kõrge – $75 ja $300 vahal, aga lisandub ürituste tasu. Koolid on akrediteerimata.

4. Deklareerida ennast kui erakool. See on väga lihtne, võtab aega 10 minutit (loengu pidaja väitel) ning ei maksa mitte midagi. Tuleb pidada kohaloleku päevikut ja immuniseerimise kava. Oma lapsi õpetades ei pea olema sertifikaati/akrediteeringut.

Akrediteeringu puudumine pole üldse mitte mingi probleem. Siin räägitakse ikkagi kodus õpetamisest kuni ülikoolini, keegi ei räägi, et keskkooli peaks minema tavakooli. Seda peetakse väga raskeks ning ebapraktiliseks. Küsitaks ainult, kas ma saan oma lapse ülikooli ning statistika näitab, saab küll ja palju suurema tõenäosusega kui mis tahes muust õppevormist tulles. Kõvades ülikoolides on koduõppijate vastuvõtmiseks eraldi sobivad reeglid ja lausa osakonnad, kes ainult nende meelitamisega tegelevadki.

Kahjuks pole kõik nii roosiline. Koduõppe vastuseisjaid on piisavalt ning pidevalt üritatakse välja mõelda seaduseid, mis koduõpet piiraks või kontrolliks. Kõige kahjulikum oleks vastu võtta koduõppe seadustamine, sest see annaks võimaluse seda reglementeerida ehk luua vajadus sertifikaadi/akrediteeringule, mis on rahaline lisakulu. Niigi ei saa koduõppija riigilt toetust ja kõik tuleb omast taskust, siis soovitakse sellelt veel koorida. Seega tuleb pidavalt jälgida seaduse loomet ning seista vastu piiravatele või mingit lõiku tasustavatele seadustele. Paljud programmid, mis lükatakse tagasi, lihtsalt nimetatakse ümber ja proovitakse juba kümneid ja kümneid aastaid uuesti. CHN tegeleb väga aktiivselt seadusloome jälgimisega ja kaasa rääkimisega.

Öeldi välja, et nii kuidas California ees nii ülejäänud Ameerika järgi ning kuidas Ameerika ees nõnda ülejäänud maailm järgi. Eesti on ju teada kõige Ameerikast üle võtja ilma kriitilise meeleta, mis on kasulik ja mis mitte. Viimasel ajal on ägenenud vaktsineerimise kohustuslikuks tegemise kampaaniad. Californias on 97.5% lastest vaktsineeritud, aga see ei ole piisav. Tänaseks on läbi surutud seadus, mis võtab ära õiguse vaktsiinist loobuda usulistel või vanemlikul soovil laste puhul, kes käivad koolis. Samas, koolis peavad kõik käima – seega kõik peavad olema vaktsineeritud umbes 40 erineva vaktsiiniga. Kusjuures kõiki vaktsiine tohib teha korraga kui laps pole neid kava järgselt teinud ning juba nüüd on lubatud vaktsineerida 12 aastast last ilma vanemliku nõusolekuta. See tähendab, et arstid proovivad jõuda ise lasteni ja meelitada neid vestlusele ilma lapsevanemata, et neid koheselt vaktsineerida vastavalt kavale. Lisaks on välja töötamisel riiklik toetuse süsteem preemiate maksmiseks kõige suurema vaktsineerimise suhtearvuga arstidele.

Kui tegelikult on vaid paar protsenti lastest vaktsineerimata, siis miks on vaja neilt võtta õigus loobuda vaktsineerimisest? See on eelseadus järgmisele sammule, mis teeb kohustuslikuks täiskasvanute korduv vaktsineerimise selliselt, et täiskasvanut ei tohi tööle võtta ilma vastavate vaktsiinide regulaarselt manustamiseta. Üsna peagi on läbi minemas lasteasutuste töötajate kohustuslik vaktsineerimise kava, mis on jällegi esimene samm eelnimetatu suunas. Praegu on välja töötamisel mitusada uut vaktsiini ning vaktsiinide pooldajad on suutnud üsna kõik seaduseks teha, mida nad aga tahavad. Välja toodi ka näide, et vaktsineerimise kava eest vastutav isik sai lisada sinna vaktsiini, mille patenti ta ise omas ning mille müügist teenis sadadesse miljonitesse dollaritesse ulatuvat tasu. Lisaks ei saa vaktsiini kahjustuse eest kohtusse kaevata vaid tõendatud kahjude korral makstase kahjutasu maksumaksja raha eest loodud fondist ning sealt on väljamakseid tehtud miljardite dollarite eest. See võib tunduda kauge, sest need on USA osariigi taseme seadused, aga on ainult aja küsimus, millal California seadused saavad standardiks üle Ameerika toetatud maailma ning sa võid leida süstla enda tagumikust enne kui sa jõuad öelda „ahsa kurat“.

Messi raames ei olnud mitte ainult töötoad või jutusessioonid. Suur ala on eraldatud ettevõtetele asjade või teenuste müügiks. Kohapeal on kümneid pakkujaid alates mänguasjade müügist kuni koolitusteenusteni lapsevanematele. Lisaks on mitmeid koduõppe peresid, kes müüvad oma laste käsitööd.

Laupäeva õhtul oli tantsuõhtu, mis on jagatud vanuste kaupa. Teismelistele oli tehtud väga eriline pidu, kuhu said sisse ainult vastava käepaelaga ning kõik teismelised olid äärmiselt üles löödud. Tundus, et see aasta oli ’20 aastate riietuse stiil ning teismelised oli tõesti väga uhkelt riides.

Messi lõpetab pidulik koolilõpetamise tseremoonia. Koduõppe lastel ei ole kooli, mida nad lõpetaks ning pole ka vastavat tseremooniat, kus musta kübarat õhku visata. CHN on loonud väga piduliku ja erilise lõpetamise tseremoonia, kus kõik on riides nagu Ameerika keskkooli lõpetaja ikka. Meie laps „lõpetas“ alles esimest klassi ning sellel me ei osalenud.
Päikest, soojust ja peale hakkamist,

Kadri ja Raimond perega.