Koduõppe kooperatiivid mujal maailmas

Ülevaade 9. aprillil 2016 koduõppe kevadpäeval Tallinnas

Ingrid Vooglaid

Erinevad võimalused: kooperatiiv, keskus, tugigrupp, assotsiatsioon, rikastav programm...

Kes pakub ja korraldab

Kooperatiiv kui koduõppe vanemate ühendus koduõppe ühiselt korraldamiseks või koduuõppe mitmekesistamiseks on enamasti vanemate algatus. Osades kooperatiivides juhendavad kõiki kursuseid ja tegevusi vanemad ise, teistes on palgatud õpetajad osadele või kõigile ainetele ning ringidele.

Nii era- kui munitsipaalkoolide juures on koduõppe keskused, kus pakutakse võimalust osaleda akadeemilistel kursustel või „rikastamise programmides“. Rikastamise programmid hõlmavad meie mõistes valikaineid ja huviringe ning kõike, mis seondub kunsti, käsitöö, liikumise ja muusikaga. Neis saab osaleda nii ühe kursuse kui terve programmi kaupa.

Koduõppe keskused on nagu kogukonnakeskused spetsiaalselt koduõppe peredele.

Koduõppe tugigrupid on perede ühendused suhtlemiseks ja ühistegevuseks ilma akadeemiliste ootusteta.

Koduõppe assotsiatsioonid pakuvad oma liikmetele juriidilist abi koduõppega seotud kohtuprobleemide korral, esindavad koduõppe peresid poliitikas ja meedias ning korraldavad konverentse ja suuri kokkutulekuid.

Kuna USAs on väga palju lapsi koduõppel, on nad sihtgrupiks kõikvõimalike teenuste pakkujatele. 2013. aastal oli USAs koduõppel 1,77 miljonit last (3,4% kooliealistest), sh ainuüksi Washingtoni osariigis 18 000.

Teaduskeskustes korraldatakse regulaarselt koduõppepäevi ning pakutakse eraldi programme koduõppuritele nii ühekaupa kui gruppidele.

Kogukonnakeskustes ehk meie vanas mõistes kultuurimajades pakutakse samuti tegevusi koduõppuritele.

Ka kirikute juures on koduõppe programmid, milledest osad on ainult koguduse liikmetele, osad kõigile.

Mida ja kuidas pakutakse ja tehakse

Kooperatiivid korraldavad lisaks akadeemilisele õppele ja huviringidele ühiseid matku, väljasõite, teatri-, kino-, kontserdi-, muuseumi-, teaduskeskuse külastusi, iganädalasi või igakuiseid pargipäevi, piknikke, emade õhtuid, laagreid. Peetakse üksteise sünnipäevi ja pühasid, toetatakse uue lapsi sünnil. Suurematel kooperatiividel võib olla oma lastekoor, orkester, näitetrupp. Osaletakse spordivõistlustel, korraldatakse laatasid, tantsupidusid. Väiksematele lastele on tundide ajal lastehoid. Organiseeritakse vabatahtlikku tegevust kogukonnas, ühiselt istutatakse puid, korrastatakse naabruskonda. Vanemad jagavad omavahel infot meeldinud õppematerjalidest, koduõppe nippidest.

Kooperatiivi tunnid võivad olla ühel-kolmel päeval nädalas või üle nädala hommikuti. Tavaliselt on 2-3 tundi või ringi päevas. Lapsed on jagatud vanuste või kooliastmete kaupa gruppidesse. Sageli on lisaks peamisele juhendajale tunnis ka abiõpetaja vanemate seast. Hommikusele tunniplaanile võib järgneda ühine lõuna või piknik pargis. Õppeaasta ained otsustatakse suvel, iga vanem pakub oma valdkonnas midagi vastavalt kooperatiivi vajadustele. Vahel on konkreetne vanem vastutav terve kuu tegevuste eest ja järgmine kuu teine vanem. Osad kooperatiivid on orienteeritud rohkem akadeemilistele ainetele, teised huvitegevustele ja suhtlemisele, kolmandad püüavad hoida tasakaalu. Tunnid võivad toimuda renditud pinnal või kodudes.

Üks ema kirjutas distsipliiniga seoses, et nende kooperatiivis on vanematega rohkem probleeme kui lastega. Vanemad, kes on valinud mõne vabatahtliku tegevuse kooperatiivi käigus hoidmiseks, võivad sageli hilineda või üldse mitte kohale tulla, nii et viimasel hetkel on vaja leida keegi neid asendama. Selle lahendamiseks soovitas teine vanem, et oleks algusest peale kokku lepitud, et kui liige oma valitud tööks kaks korda ilma vähemalt 24h ette teatamata kohale pole ilmunud, ei saa ta enam kooperatiivis osaleda ja hilinemise eest võib võtta trahvi, mida saab kasutada õppematerjalide soetamiseks. Kui lastega on tunnis probleeme, mida kohapeal ei saa lahendada, saadetakse laps klassist välja teise juhendajaga ja vajadusel kutsutakse vanem järgi.

Suurema koduõppe populatsiooniga keskustes võib olla iga päev pea igal kellaajal midagi toimumas. Mõne keskuse juures võib käia lausa 500 peret, samas kui mõnes kooperatiivis on 15 eri vanustes last. Osariikides, kus on koduõppeks vaja olla koolis kirjas, on mõnedel kooperatiividel erakooli litsents. Selline erakooli litsentsiga kooperatiiv võib olla katuseks näiteks 400 perele, kes jagunevad piirkonniti 15-70 pere kaupa allüksusteks.

Osalemise tingimused

Kooperatiivides eeldatakse, et vanemad osalevad selle käigus hoidmisel vabatahtliku tööga: tundide juhendamine, abiõpetajaks olemine, sündmuste ja väljasõitude korraldamine, administratiivne töö, lõunasöögi valmistamine, ruumide eest hoolitsemine, lastehoid väiksematele…Vanemate endi korraldatavad kooperatiivid on igaüks ise nägu, sest sõltuvad konkreetsete vanemate jagatavatest valdkondadest, tutvustest huvitavate õpetajate kutsumisel, organisatoorsetest võimetest ja vajadusest suurema või vähema ühistegevuse järele.

Keskustes ja palgatud õpetajatega kooperatiivides on osalustasu.

Kooperatiivides on paika pandud põhikiri, käitumisreeglid, osades ka riietumise nõuded. Osad kooperatiivid on usupõhised, osad kõigile avatud. Mõned on konkreetse pedagoogilise suunaga, näiteks TJEd, klassikaline või Charlotte Mason.

Võimalikud + ja –

Plussid

+Võimalus osaleda kursustel ja tegevustes, mida vanemad ei oskaks juhendada

+Võimalus õppida inimestelt, kes on konkreetses valdkonnas kirglikud

+Lapsed saavad osaleda tegevustes, mida väikeses peres kodus ei saaks või oleks raske teha

+Leitakse sõpru

+Võimaldab kasutada grupisoodustusi kinos, teatris, kontserdil ja mujal

+Vanematel võimalus kodust välja saada ja jagada kogemusi ning nõuandeid teiste koduõppe vanematega

+Kogukonnatunne, kuuluvustunne, ühise saavutuse kogemus

+Kursuste, huvitegevuste ja väljasõitude ühendamine võimaldab vähendada sõidukulusid ja ajakadu, mis tekivad kõige iseseisvalt erinevatest kohtadest otsimisel ja kombineerimisel

+Kui vanematel on mõnes konkreetses aines raskusi lapsega kontakti hoidmisel või tema õppimisstiili toetamisel, võib tulla kasuks selle aine teise õpetajaga õppimine

Miinused

-Sageli nõuab vanematelt suurt ajalist panust korralduses osalemisena

-Võib olla suure osalustasuga, eriti, kui on palgatud õpetajad

-Suurtes gruppides kaob koduõppe individuaalse lähenemise eelis

-Kui kooperatiivis on palju valikuid tegevusteks, mida vabalt kasutatakse, võib kaduda esialgselt planeeritud koduõpe kui perena tegutsemine ja avastamine

-Vahel antakse ka kooperatiivides lastele kodutöid, mis võtavad kodus palju aega, mis jätab vähem aega oma korraldatud koduõppele. Kooperatiiv võib kiiresti võtta üle kooli rolli pere elukorralduse dikteerimisel ja tekitada vanemates tunnet, et koduõpe käib üle jõu, et ei olda piisavad ja põletakse läbi.

-Ka poolepäevane kooperatiivipäev võib vanemal terve päeva kulutada, sest edasi-tagasi sõitmine, laste ja nende asjade pakkimine, ise kooperatiivis tunni juhendamine, aktiivne suhtlemine kulutavad energiat ja eriti introverdi jaoks ei jää päeva teiseks pooleks enam jaksu midagi teha.

-Vahel vanemad liituvad kooperatiiviga lihtsalt seetõttu, et see tundub kasulik ja vajalik, kuigi seal ei pakuta seda, mida neil vaja oleks ja aeg kulub asjadele, mida suudaks ka ise teha. Vahel on mõistlikum liituda ainult konkreetse trenni või ringiga mujal.

-Vanematel ei ole kontrolli kooperatiivi tundides kasutatava õppekava ja teiste juhendajate suhtumiste üle, kui kõik ei ole omavahel juba enne sõbrad ja mõttekaaslased. Võidakse tunda, et sobitumiseks oleks vaja muutuda või näida kellegi teisena.

-Kui laps on koduõppel selleks, et vältida koolist saadavaid mõjusid massimeedia, liigse tehnoloogia kasutuse, käitumise, vandesõnade jms näol, tuleks arvestada, et kooperatiivis on need tõenäoliselt samuti esindatud.

Kellele sobib/kuidas valida?

*kas lastel on vaja tutvuda ja suhelda uute lastega, kes on samuti koduõppel?

*kas on õppeaineid, mida vanemad ei suuda ise õpetada ja mida kooperatiivis pakutakse?

*kas pere ja teiste kooperatiivi perede ning õpetajate väärtushinnangud ja arusaamad haridusest ja kasvatusest ning ootused üksteisele on omavahel kooskõlas?

*kas vanemad on valmis panustama oma aega ja oskusi kooperatiivi toimimiseks – ise midagi õpetama või juhendama, tundide ajal väiksematele lastehoidu pakkuma, administratiivse külje või ruumide eest hoolitsema?

*kas kooperatiivis osalemine sobib perele kaugust, oma nädalaplaane ja muude vajaduste ajakulu arvestades?

*kas kooperatiivis osalemine aitaks kulusid kokku hoida või suurendaks neid üle jõu?

*kas kooperatiivis on osalemise võimalused igas vanuses lastele või ainult kooliealistele?

Liituda on mõtet juhul, kui kooperatiiv vastab konkreetse pere akadeemilistele, sotsiaalsetele ja vaimsetele vajadustele, on mõistlikult lähedal, ei käi ajaliselt ja rahaliselt üle jõu, ei sega oma koduõpet ja pereelu, teiste kooperatiivi peredega on sarnased arusaamad ja hea läbisaamine ning vastastikune usaldus. Kui seda ei ole, saab ilma kooperatiivita samuti väga hästi hakkama. Lihtsam võib olla liituda kohaliku huvikooliga või korraldada paari sõbraperega ühistegevusi vabas vormis. Samuti nagu lapsed ei peaks koolis käima selleks, et õpetajatel oleks tööd ja ametnikel pabereid täita, ei peaks ka koduõppe kooperatiiviga liituma mingitel muudel kui pere vajadustest lähtuvatel põhjustel.

 

Huvitavad näited

http://www.heidirosewatters.com/stewardship/ looduskasvatus koduõppe grupis

http://mtsgreenway.org/blog/homeschoolers-and-dirt-waterfalls

http://hcssd.org/ erakooli litsentsiga kooperatiiv

http://ifamilyleadershipacademy.com/ – TJEd kooperatiiv

http://thepioneerwoman.com/homeschooling/how-is-your-homeschool-co-op-structured/ – palju vanemaid räägivad, kuidas nende kooperatiiv toimib

Charlotte Masoni lähenemine koduõppele

Ingrid Vooglaid

18. aprillil (2015) oli koduõppe kevadpäev. Rääkisin seal Charlotte Masoni lähenemisest. Siin on laiendatud variant ettekandest. Suur osa teksti on linkide ja raamatusoovituste vahel. Kui Sul on sügavam huvi CM lähenemise vastu, saad kõik lingid läbi vaadata ja raamatud lugeda ja võidki ennast juba peaaegu eksperdiks pidada:) Pealiskaudse huvi korral võid lugeda linkide kommentaare ja loodetavasti ka paari videot vaadata. Kui oled ise CM lähenemisega kokku puutunud või seda kasutanud, kirjuta oma kogemusest:)

Charlotte Mason tegutses nii laste kui õpetajate õpetajana 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses Inglismaal Lake District piirkonnas. Oma kaasaegsetest erines ta selle poolest, et uskus, et lapsed on samuti inimesed oma isiksuse, huvide ja tahtega. Ta uskus, et lapsed janunevad loomulikult teadmiste järele, et õppimine peaks olema lastele huvitav, innustav ja andma laia põhja. Tema ideid mõjutasid Pestalozzi ja John Ruskin.

Charlotte Mason aastal 1902, kunstnik Frederic Yates. Pildi allikas.

Charlotte Masoni lähenemine koduõppes sobib kõige paremini peredele, kes armastavad raamatuid ja loodust ning usuvad Jumalasse. Kõiki kolme mitte natuke ja vahetevahel, vaid palju ja kogu aeg.

Koduõppe päeval küsiti, mille poolest CM lähenemine erineb Thomas Jeffersoni nimelisest lähenemisest. Need on mitmes mõttes sarnased. TJEd`ist kirjutasin pikemalt siin (https://looduskodu.wordpress.com/2013/06/04/thomas-jeffersoni-nimeline-koduoppe-suund/). Mõlemas on kesksel kohal kvaliteetne, elav kirjandus, usk Jumalasse ja väiksest peale lapse harjumustele tähelepanu pööramine ning mõlemad on eluviisilt kodu- ja perekesksed. TJEd lähenemise rajajad Oliver ja Rachel DeMille on öelnud, et õppimise armastuse faasis on TJEd asendatav Charlotte Masoni lähenemise või vabaõppega. Samal ajal CM lähenemine ja vabaõpe ei ole omavahel asendatavad. CM koduõppes on lapse huvide järgimine küll olulisel kohal, kuid õpet juhib ikkagi kindlalt lapsevanem. TJEd koduõpe erineb CM omast minu hinnangul peamiselt selle poolest, et

1. TJEd on süsteem, kus kõik toimuv lähtub lapse konkreetsest arengufaasist ja erinevates faasides oleva lapse koduõppe igapäevane korraldus on üsna erinev. CM on öelnud, et tema lähenemine ei ole keeruline süsteem, vaid konkreetne meetod hariduslikuks eluks. Koduõpe peaks olema lihtsalt õppimist armastava pere igapäevane elamise viis ja selle eluviisi juures on tähtsal kohal raamatud, loodus ja Jumal. Samas on CM lähenemises kohati palju konkreetsemalt juhendatud, kuidas midagi teha ehk meetodi üksikasjad välja toodud, näiteks, kuidas teha etteütlust (mitte nagu tänapäeva koolides) või kuidas tutvustada lapsele kuulsaid maalikunstnikke ja heliloojaid. TJEd`is on detailsem ja kindlam raam, kuid vähem konkreetseid juhiseid.

2. TJEd`is on kesksel kohal mentorlus, mis küll saab hoo sisse alles põhikoolieas. CM koduõppes seda osa ei ole väga rõhutatud. Maila, kes kasutas alguses CM lähenemist ja läks siis üle TJEd lähenemisele, tõi kevadpäeval ühe suurema erinevusena välja, et TJEd on loodud spetsiifiliselt juhtide kasvatamiseks, CM on rohkem üldhariduslik. TJEd teine nimi inglise keeles on Leadership Education ja selles pannakse suurt rõhku, et noor leiaks oma missiooni elus ja kujuneks ühiskonnas või kogukonnas oma valdkonnas eestvedajaks. TJEd vanemates faasides õpib noor mentori abiga üsna iseseisvalt ja juhib ise oma õpinguid lähtuvalt oma valitud teest või huvidest, mis eeldab tugeva iseloomu kujundamist väiksemal lapsel. CM lähenemises ei ole otseselt juhtide kasvatamisele eraldi rõhku pandud, kuid enesejuhtimine on samuti väga oluline nii vanematele kui lastele. CM koolides ja koduõppes on lastele moto „Ma olen, ma suudan, ma peaksin, ma teen“ („I am, I can, I ought, I will“). Harjumuste kujundamine on vältimatu CM koduõppe osa ja sellest on CM lausa eraldi raamatu kirjutanud.

Ühe vanema lugu nii CM kui TJEd kasutamisest:

https://www.home-school.com/forums/viewtopic.php?t=5546

Oma väheste teadmistega kummastki lähenemisest olen enda jaoks loonud stereotüübi, kus nii CM kui TJEd pered on kodused raamatukoid, kes armastavad päevad läbi lugeda, õppida, oma perega aega veeta ja mänge mängida, kuid TJEd pered on sealjuures tubasemad ja nende ajast läheb ehk suurem osa lugemisele, samas kui CM pered lugemise ja õhtuti koos istumise vahel jõuavad sageli ka metsa või vähemalt linnaparki matkama ja liblikaid ja linde vaatama ning nähtut üles joonistama. Samas TJEd pered, kelle lapsed on parajasti õppimise armastuse faasis (Love of Learning) käivad ehk tõenäolisemalt lastega mööda töötubasid ja katsetavad erinevaid uusi asju. Igal juhul ei sobi kumbki lähenemine peredele, kes ei armasta lugeda või kes tahavad lugeda peamiselt kerget ajaviitekirjandust.

Olen kunagi näinud inspiratsiooni videot, ei mäleta enam, mis teemal, kus ühes stseenis oli hindu tüdruk, kes oli õppinud lugema ja vaatas säravate silmade ja õnneliku näoga raamatu kohalt üles. Nii CM kui TJEd lähenemise mõistmiseks on selliste hetkede tabamine oluline – raamatud on uks suurde imelisse maailma, kuhu kuidagi teisiti ei näeks.

Sandro Botticelli, Madonna of the Book, 1480. Pildi allikas

Lühikokkuvõte Charlotte Mason`i haridusfilosoofiast on: „Haridus on keskkond, distsipliin, elu“ („Education Is An Atmosphere, A Discipline, A Life“). See tähendab, et ainsad võimalused lapse kujundamiseks ja harimiseks on läbi tema kasvukeskkonna, harjumuste kujundamise ja elavate ideedega kokku viimise. Veidi pikemalt on tema filosoofia kokku võetav 20 põhimõttena, millega saad tutvuda siin: https://www.amblesideonline.org/CM/20Principles.html

CM meetodi kõige olulisem osa on jutustamine (narration). Selle kohta kirjutasin pikemalt allpool linkide vahele. Kooliiga algab CM koduõppes ligikaudu 6. aastaselt ja alguses koosnebki peamiselt sellest, et vanem loeb lapsele raamatuid ette ja laps jutustab kuuldu oma sõnadega ümber. Suurem osa aineid ka vanemates klassides õpitakse lugemise ja jutustamise teel. Jutustamiseks on vaja kuuldu enda jaoks läbi mõelda ja see aitab kuuldu või loetuga isiklikku suhet luua. Raamatud, mida ette loetakse ja mida laps ise hiljem loeb, on valitud selle järgi, et need oleks elav kirjandus.

Elav kirjandus on tähtis ka TJEd lähenemises. See tähendab raamatuid, mis on kirjutatud enamasti ühe autori poolt teemal, millesse ta kirglikult suhtub, kauni keelekasutusega, kaasahaaravalt ja käsitletud sündmuseid ning ideid elavalt edastades. CM ega TJEd ei kasuta töövihikuid, lünkteste ja õpikuid, mis koosnevad nö surnud, seostamata, lapse jaoks tähenduseta ja sageli vananenud faktidest. Õpikute kasutamine ei ole keelatud, kuid need ei tohiks olla peamine õppimise allikas. Praktikas kasutavad CM pered sageli matemaatikas siiski õpikuid, kuigi CM-il olid ka selleks oma tehnikad. Lähemalt saad elava kirjanduse kriteeriumidest lugeda: https://amblesideonline.org/LivingBks.shtml

Hagerty Ryan, “Cute boy face with butterfly” Pildi allikas.

Lisaks on algusest peale tähtsal kohal looduse, kunsti ja muusika tundma õppimine. Kunstis ja muusikas võetakse korraga ette üks kunstnik või helilooja ja tutvustatakse lapsele korraga ühte tema maali või muusikateost. Järjest läbitakse kuus ühe kunstniku või helilooja teost ja ühele kunstnikule või heliloojale keskendutakse 6-12 nädalat. Kunstiõppe kohta on allpool video (Picture Study).

Lapsel lastakse luua isiklik side kunstniku/helilooja/loetud raamatuga ja vanem peaks hoiduma liigselt õpetamisest ning ette ütlemisest, mida millestki arvata. CM nimetas seda masterly inactivity ja see on just vanema või õpetaja ülesanne, mitte niivõrd lapses kujundatav. See on ka üks raskemaid asju tavakoolist tulnud vanemale omandada. Susan Schaeffer Macaulay kirjutab raamatus „For the Family`s Sake“ (lk 37-38) selle kohta nii:

„… I remember going to the Rijksmuseum in Amsterdam when I was seven. Rembrandt`s Night Watch covered an entire wall. I still remember it`s power interacting with me. I stood and gazed, absorbed. Charlotte Mason would have been glad that no „educating adult“ broke into my rapt response. For in such ways do artists actually speak to us – whether we are seven or seventy. No one tried to tell me all the facts about the painting. No one rushed me away. This painting alone met me that day, met me for life. How I remember! I can remember thinking to myself, „Ah, this is what kindergarten painting is to lead to!“ Aloud I added, with a sigh my mother still remembers, „Aahhh. If only I had enough paint, this is what I`d do someday.“ This is a perfect example of Charlotte Mason`s theory and work – a child in direct contact with an original rich resource. In response a child`s soul expands, and the idea of what he or she can achieve also expands. Such an experience truly brings a joyous, soaring freedom for mind and soul, fires the imagination, and gives ideas inwardly to fuel later motivation. This kind of experience is what has to come first.“

Looduse tundma õppimiseks tehakse retki lähemale või kaugemale loodusesse, kasvõi linnas tänava ääres kasvava puu juurde. Lapsel lastakse ise loodust uurida ja valida midagi või kedagi joonistamiseks või maalimiseks. Looduse joonistused ja maalid kogutakse kokku looduse raamatuks ja iga joonistuse juurde võib kirjutada kujutatu nime, aja, millal seda nähti ja muid olulisena tunduvaid kommentaare.

John LaFarge, Study of Pink Hollyhocks in Sunlight, from Nature, 1879. Pildi allikas.

Grammatikat hakatakse eraldi õppima umbes 10. aastaselt.

Tunnid kestavad alguses 10-20 minutit, suuremate lastega 20-30 minutit. CM peab oluliseks, et kogu õpe toimub lapse parima tähelepanu ja keskendumisvõimega ja lapse tähelepanu üldiselt kauemaks ei jätku. Koolipäev peaks lõppema hiljemalt kella üheks, v.a. keskkooli õpilastel, kel kulub rohkem aega formaalsele õppimisele. Lastel peab olema külluslikult aega vabalt mängimiseks, fantaasiaks, õues liikumiseks, loetud raamatute läbi mängimiseks ja etendamiseks, kodusteks töödeks, oma vabadeks kunsti-, käsitöö- ja muudeks projektideks, pilli harjutamiseks jms.

CM õppes ei ole hindeid. Kodutöid ei anta kuni 13. eluaastani ka koolis käivatele lastele.

“Soapbubbles-SteveEF” by Steve Ford Elliott – More bubbles. Pildi allikas.

Netis

Http://Amblesideonline.org – kõige täpsem ja põhjalikum allikas alustajale. Seal on tasuta üleval kõik CM originaalraamatud koduõppest, tasuta täielik õppekava keskkooli lõpuni, CM rajatud ajakirja Parents` Review artiklid ja palju muid materjale.

Õppekava on seal väga hea, kuid see saab ikkagi olla ainult aluseks oma perele sobivaima kava koostamisel. Eriti Eestis on vaja arvestada, et netis leitavad inglise keelsed kavad tuginevad teise riigi ajaloolistele ja kultuurilistele rõhuasetustele ja soovitatavad raamatud on kõik inglise keeles. Oma õppekava koostades tuleks lähtuda oma pere, kogukonna, maakonna, riigi, kontidendi võimalustest, kultuurist ja ajaloost ning tugineda oma lapse annetele, huvidele, pere elukeskkonnale ja oma arusaamisele valitud koduõppe lähenemisest, mis väljendub loomuliku eluviisina. Lisaks tuleks arvestada Eesti riikliku õppekavaga. Tsitaat amblesideonline.org lehelt:

„But this curriculum is only one tool and was never intended to replace a parent’s understanding of the principles behind a CM education, what its goals are, how it works. Curriculum is only part of the picture. Without the understanding of Charlotte Mason’s vision, even a curriculum like Ambleside Online won’t give your children a CM education. It will just be another booklist, a collection of texts and subjects to mark off a checklist.“

https://simplycharlottemason.com/ on rohkem raamatute müümisele orienteeritud leht, kuid ka seal on palju väärtuslikke materjale. Selle lehe pidaja Sonya Shaferi videod on youtube`s kõige täpsem infoallikas CM lähenemise üksikasjadest. Minu esimesed kokkupuuted CM lähenemisega toimusid Sonya e-raamatute kaudu, mida ta oma lehel jagas.

https://simplycharlottemason.com/planning/curriculum-guide/ – oma CM õppekava koostamise juhend

https://simplycharlottemason.com/what-is-the-charlotte-mason-method/ CM lähenemise tutvustus, sh video, miks Sonya ise CM lähenemise valis

Minu lemmikblog CM teemal http://joyouslessons.blogspot.com/ Seal tasub ennast tundideks arhiividesse lugema unustada ja inspireerivaid postitusi omale salvestada. Kommentaarid selles blogis on samuti alati väärt lugemist.

Sealt näiteks ajaloo õpetamise vahenditest http://joyouslessons.blogspot.com/2014/03/the-living-page-time-tools.html

ja keeleõppest kolmes osas

http://joyouslessons.blogspot.com/2013/07/learning-languages-charlotte-mason-way.html

http://joyouslessons.blogspot.com/2013/07/learning-languages-charlotte-mason-way_22.html

http://joyouslessons.blogspot.com/2013/08/learning-languages-charlotte-mason-way.html

CM Facebooki grupp https://www.facebook.com/groups/charlottemasonhomeschoolers/ – aktiivne rahvarohke grupp huvitavate sisuliste aruteludega. Failides on tohutu lingikogu, teemade kaupa sorteeritud, võiks olla kohustuslik tutvuda igale algajale CM vanemale.

Videod

Sonya Shafer on Narration – jutustamine, üks aluskomponente CM meetodis. Lühike ja oluline video.

https://www.youtube.com/watch?v=x21aQnmLC1A&list=PLc0bJKYABMLHz_4yx1NhAodnLXMoHq671

Sample Narration Grade 3

https://www.youtube.com/watch?v=W2FOz7FsmC4

Näide ette lugemisest ja jutustamisest ajaloos 3. klassi lastega koolis. Sarjas on näited ka teiste klassidega. Koolikeskkonnas on see kohmakas, kuid kodus saab sujuvamalt teha. Kuigi see video annab ettekujutuse, mida ette lugemine ja jutustamine tähendab, võiks seda võtta pigem näitena, kuidas mitte teha. Vead, mis kõige selgemalt silma hakkasid:

1. tekst on isegi õpetaja jaoks liiga keeruline, lastest rääkimata. CM järgi algab kool 6. aastaselt, seega need tüdrukud on ligikaudu 8.

2. lugemine ei ole laste jaoks ette valmistatud. CM järgi on lugema ja kirjutama õppimisel oluline, et lapsed ei oletaks kunagi uute sõnade kirjapilti ja hääldust, vaid näeksid seda õigel kujul. Enne keeruliste sõnadega teksti ette lugemist tuleks rasked sõnad ja nimed tahvlile või paberile välja kirjutada ja nende hääldust, kirjapilti ja tähendust lastele tutvustada. Vajadusel tuleks enne lugemist rääkida ka tekstis käsitletud sündmuste taustast ja siduda loetav varem lastele tuttava infoga. Näiteks, et need sündmused toimusid samal perioodil, kui tolles teises loetud raamatus. Nii on lapsel lihtsam teksti jälgida ja sisule keskenduda. Samamoodi tuleks etteütlused ette valmistada ja hoolitseda, et laps kõiki kasutatavaid sõnu tunneb ja oskab, nii et vead oleks haruldased. Etteütluse mõte ei ole vigade leidmine ja parandamine, vaid juba omandatu kontekstis kinnistamine.

3. korraga ette loetavad jupid on sellise võõrsõnade kontsentratsiooni juures laste tähelepanu jaoks liiga pikad. Lastele jääb tekstist peamiselt meelde, et oli palju imelikke nimesid.

4. kuigi seal on ainult kaks last, on ikkagi igal hetkel tajutav, et tegemist on kooliga ja lastel on igav.

Kahjuks ma ei leidnud ühtegi koduses keskkonnas toimunud videonäidet CM ettelugemisest. See peaks tegelikult olema hubane ja rõõmus tegevus, mitte formaalne. Jutustamise mõte ei ole täpselt tagasi öelda, mida kuulsid, vaid oma sõnadega ümber jutustada, nii et on näha, et laps kuuldust aru sai. On täiesti lubatav lisada vahele emotsionaalseid kommentaare ja tõlgendusi – see näitab, et laps mõtleb kaasa. Jutustamine on aluseks tulevasele kirjalikule tekstiloomele. Kui lapsed õpivad kirjutama, hakkavad nad alguses tegema lühikesi kirjalikke jutustusi kuuldud ja loetud tekstidest ning hiljem esseid jm omaloomingulisi tekste. Kirjutamine läheb oluliselt lihtsamini lastel, kes on harjunud jutustama ja juba enne kirjutama õppimist tähelepanu pöörama sellele, et kõik oluline öeldud sai. Lühikesed kirjalikud jutustused algavad kõige varem 3. klassis (kool algab 6. aastaselt, kuid kirjalike jutustustega võib ka alles 9. aastaselt alustada, 1 väike lõik korraga, kord nädalas).

Jessie Willcox Smith, A mother reads to her children, muinasjuturaamatu kaanelt 19. sajandi lõpust. Pildi allikas.

Videonäide lapse jutustusest

https://www.youtube.com/watch?v=aFGUPhd2AAE Ühtlasi ka näide, kuidas kodus saab edukalt õpetada lapsi, kes koolis tõenäoliselt peaks päevast päeva kuulama käsklusi vaikselt paigal istuda.

Näide laste jutustustest ema poolt kirja panduna

http://joyouslessons.blogspot.com/2015/02/third-grade-in-our-home-exams-term-2.html Siin saab näha kahe 3. klassi lapse jutustatud varianti samadel teemadel. Laste jutustused on isikupärased ja ei tohiks nõuda kõigilt sama jutu tagasi rääkimist.

Näide ühe pere kirjaliku jutustamise protsessist

http://www.charlottemasonhelp.com/2009/07/yes-there-is-time-to-correct-written.html

Selles näites ema kirjutab, et aegajalt parandab lapse valesti kirjutatud sõnu punase pastakaga ja aegajalt ei too valesti kirjutatut üldse välja. Rangelt CM järgi ei tohiks lasta valel kirjapildil kunagi kinnistuda, mida selle esile toomine või teksti sisse jätmine teeb. See tekitab olukorra, kus ka täiskasvanud inimesed ei ole kindlad, kuidas mõnda sõna kirjutada, sest nad on näinud seda mitut moodi kirjutatuna. Valesti kirjutatud sõna lapse tekstis tuleks kinni katta ja kirjutada õigesti. Kui laps kirjutab ema/õpetaja silma all ja on näha, et ta ei tea mõne sõna täpset kirjapilti, siis tuleks talle näidata, mitte lasta valesti kirjutada. Selle kohta vaata allpool videot Prepared Dictation. Muus osas väga praktiline näide. Praktikas teevad ilmselt väga vähesed, kui üldse keegi, koduõppes kõike täpselt nii nagu CM tegi või ütles ja kohandavad tema ideid endale sobivamaks, kuid uue lähenemisega tutvudes on oluline teada, kuidas algselt mõeldud oli, et oleks võimalik kaasa mõelda ja oma kohandamisi kuhugi toetada.

Näide elulise sündmuse jutustamisest

http://charlottemasonhome.com/charlotte-mason-the-method/narration/sample-narration-earthquake/

Artiklikogu CM jutustamisest praktiliste näpunäidete ja CM tsitaatidega

http://www.charlottemasonhelp.com/2009/07/narration.html

Prepared Dictation Explained

Etteütlus CM moodi (erinev tavapärasest). Etteütlusega alustatakse u. 10. aastaselt ja enne etteütlust tuleks hoolitseda, et laps kõiki kasutatud sõnu tunneb ja oskab.

https://www.youtube.com/watch?v=SGqakdjcS_U

Charlotte Mason Picture Study Demonstration – kuidas aidata lapsel maale tundma õppida

https://www.youtube.com/watch?v=NNcl4E2ifC8 Üsna praktiline demo. Lisaks lastakse CM lähenemises lapsel vaadatud maale peast joonistada. Kunsti- ja muusikaõpetuse ülevaade ühe pere teises klassis: http://joyouslessons.blogspot.com/2014/05/second-grade-in-our-home-fine-arts.html

Ühe ema põhjused CM meetodi valimiseks, võrdlus mõnede teiste meetoditega. Ei ole puhtalt CM, eklektiline https://www.youtube.com/watch?v=5Ei69tqV4YE

Day in the life of homeschooling Charlotte Mason method (6&4 year olds) – üks päev CM peres. Lapsed on alles väikesed ja palju praktilist ei näe, kuid midagi ikka.

1. osa

https://www.youtube.com/watch?v=cVgrXlIO8n8

2. osa

https://www.youtube.com/watch?v=mwQXHz7NMD4

3 osa

https://www.youtube.com/watch?v=zB9ztfxVsPY

Raamatud

CM enda raamatute sari on netis http://amblesideonline.org/CM/toc.html ja saab ka tellida paberraamatuna amazonist ja mujalt. Krisos kõiki eksemplare ei ole. Neid olen mina ainult sirvinud netis ja jupiti välja printinud, sest mulle ei meeldi ekraanilt pikalt lugeda. Ootan esimeste CM oma raamatute saabumist, kui nad läbi pole müüdud. Kuulujutu järgi antakse kogu sari varsti uuesti välja.

Karen Andreola, „A Charlotte Mason Companion“ on minu hinnangul algajale kõige parem raamat alustamiseks. Väga põhjalik, lihtne lugeda, isikliku lähenemisega.

Karen Andreola, „Pocketful of Pinecones. Nature Study with the Gentle Art of Learning“ ja „Lessons at Blackberry Inn. Adventures with the Gentle Art of Learning“ on ema päeviku vormis ilukirjanduslik lugu ühe pere elust CM koduõppega. Soe, armas, kodune, kiire lugemine. Sisaldab viiteid raamatutele, mida lugeda, ideid maalide ja loodusega tutvumiseks, toiduretsepte, väikse küla intriige. Nagu lasteraamat täiskasvanutele:) Autori poeg, kes illustreeris Blackberry Inn`i osa, joonistas pildid ilma raamatut ise lugemata, sest see oli tema jaoks „far too domestic.“

Tsitaat Blackberry raamatu algusest:

„I believe an author of children`s fiction has a duty to describe the world as it ought to be, as it can be. You might be thinking, „But this is a book for grown-ups, isn`t it?“ Yes, it is. And in it I aim to demonstrate that the „idyllic principle“ is also applicable to stories for grown-ups. For all fiction is useful chiefly to animate truth, to inspire some noble aim of sweet spirit. Therefore, it is for your enrichment that I have created scenes of faith, hope, patience, industry, trust, generosity, hospitality, parental love, and the love between a married man and woman – all of which are meant to quicken your heart. But please don`t take the story too seriously. If you find anything silly, feel free to laugh. Laughter is medicine with good side effects.“

Karen Andreola ja tema mees olid need, kes andsid CM originaalraamatud uuesti välja ja panid aluse CM lähenemise levikule tänapäeva Ameerikas. Karen oli seotud ka Amblesideonline.org lehe loomisega. Karen ise aga tutvus CM ideedega Susan Schaeffer Macaulay raamatu kaudu.

Susan Schaeffer Macaulay „For the Children`s Sake. Foundations of Education for Home and School“ on mõnede amazoni kommentaatorite hinnangul kõige parem raamat, mis koduõppest on kirjutatud. Minu lemmikute hulka see siiski ei kuulu. See on väga hea raamat CM ideedega tutvumiseks ja sel ei ole midagi viga, lihtsalt minu meelest teised siin loetletud on veel paremad. See on kindlasti maitse asi:)

Tema „For the Family`s Sake. The Value of Home In Everyone`s Life“ kuulub küll minu lemmikraamatute hulka kodu ja pere teemal. Siin on vähem juttu koduõppest ja rohkem pere ja kodu toimimisest, sõltumata valitud hariduslikust teest. Ta alustab oma raamatut vestlusena Charlotte Masoniga, kelle jaoks üks olulisemaid asju elus oli kodu. (Kõrvalepõikena, Susani emal on väga hea raamat: Edith Schaeffer, „The Hidden Art of Homemaking“. Tema isa Francis A. Schaeffer`it on isegi eesti keelde tõlgitud.)

CM lähenemises on väga olulisel kohal usk. Teoreetiliselt on võimalik tema hariduslikke põhimõtteid kasutada ka ilma usule tähelepanu pööramata (ja kindlasti on seda tehtud), kuid see oleks väga kohmakas. Soovitatud kirjandust koduõppes kasutades juhtub ilmselt varem või hiljem ka ilma sellest rääkimata, et lapsel kujuneb oma usk, mis on tõenäoliselt kristliku suunaga. Nii Charlotte, Karen kui Susan on väga sügavalt usklikud, Kareni ja Susani abikaasad ning Susani isa on/olid jutlustajad. Teistes raamatutes kajastub see ehk vähemal määral, kuid „For the Family`s Sake“ on küll selline raamat, mis puhtpraktiliste nõuannete osas on rakendatav kõigile peredele, kuid tausta osas kardetavasti raske lugeda ateistidele. TJEd on samuti väga raske rakendada ilma usulise küljega arvestamata.

Elaine Cooper, „When Children Love to Learn. A Practical Application of Charlotte Mason`s Philosophy for Today“ – Tõenäoliselt kõige korrektsem allikas CM meetodi üksikasjadega tutvumiseks peale CM enda raamatute. On koolikeskne, kuid kasutatav ja kohendatav ka kodus. Õpetajate kirjutatud.

Raamatud, mida ma ei ole veel lugenud:

Amy Wilson-Carmichael, „Lotus Buds“

Amy tegutses Indias umbes samal ajal, kui CM tegutses Inglismaal. Tema raamat on igapäevaelust lastega, kes olid olnud beebist peale määratud templiprostituutideks saama ja kelle ta omale kasvatada võttis. Amy oli kuulnud CM ideedest laste kasvatamisel ja saatis ühe oma kasvataja tema juurde õppima.

Laurie Bestvater, „The Living Page: Keeping Notebooks with Charlotte Mason“

Karen Glass, „Consider This: Charlotte Mason and the Classical Tradition“

Anna Botsford Comstock, „Handbook of Nature Study“

Catherine Levison, „A Charlotte Mason Education: A Home Schooling How-To Manual“

Deborah Taylor-Hough kogumikud CM väljavõtetega

Nägin kunagi netis raamatut CM koduõppest suurtes peredes. Praegu ma seda üles ei leidnud. Paistab, et internetikogukonna üldise arvamuse järgi CM lähenemine suurtes peredes ei toimi. Üks artikkel vastupidise kogemusega on http://afterthoughtsblog.net/2014/10/myth-cm-wont-work-for-large-family.html Ja siin korduvalt viidatud Joyouslessons.blogspot.com pidajal Celestel on 7 last. Võib küll öelda, et kuna tal on praeguseks ainult kaks vanemat kooliealised, siis ta ei tee suurele perele koduõpet, kuid ma leian, et teha seitsmele eri vanuses lapsele koduõpet ei ole kuidagi raskem kui teha kahe lapsega koduõpet samal ajal, kui viis väiksemat ümber jooksevad ja seljas ripuvad, eriti CM lähenemisega, kus on algusest peale pandud alus laste tugevate harjumuste kujundamisega ja suuremad on juba iseseisvamad. Igal juhul eeldavad mõlemad variandid vanema organiseeritust, kannatlikku meelt ja koduõppe eluliselt oluliseks pidamist.

“Children reading The Grinch” by scbailey Pildi allikas.

 

***

Postitus ilmus algselt blogis http://looduskodu.wordpress.com.

Thomas Jeffersoni nimeline lähenemine

Ingrid Vooglaid

Koduõppe lähenemine TJEd

“Kui rahvas loodab, et võib olla tsivilisatsioonina harimatu ja vaba, ootab ta midagi, mida pole kunagi olnud ja ei saa kunagi olema.” Thomas Jefferson

Thomas Jeffersoni nimelisele pedagoogilisele metoodikale ehk inglise keeles Thomas Jefferson Education viidatakse enamasti lühendiga TJEd. Kuna inglise keelsel mõistel education on laiem tähendusväli kui eesti keelsel mõistel haridus, kasutan minagi siin lühendit TJEd.
Selles ettekandes toetun lisaks viidatud allikatele ka oma sünteesitud teadmistele loetud mitmete sadade kirjade põhjal TJEdMuse listist ning TJEdlähenemist kasutavate vanemate blogidest ja artiklitest ligikaudu viimase paari aasta jooksul. Olen teemaga tutvunud MTÜ Eesti Koduõppe Keskus jaoks, et osata nõustada Eestis oma lastele koduõpet pakkuvaid peresid.

Algus
Thomas Jeffersoni nimeline metoodika sai alguse siis, kui Oliver DeMille uuris George Wythe`i nimelise Ülikooli toimimise aluste välja töötamiseks George Wythe`i elulugu. George Wythe oli Thomas Jeffersoni mentor. Oliver DeMille kohandas GW rakendatud mentorluse põhimõtteid oma eriavajadustega poja õpetamiseks ning tema ja ta naise Rachel DeMille`i kirjutiste ja esinemiste põhjal on kujunenud TJEd koduõppe liikumine, peamiselt Ameerikas. Oliveril ja Rachelil on 8 last koduõppel kasvanud ja kasvamas.

Kellele sobib ja kellele mitte?
TJEd metoodika sobib eelkõige vanematele, kes on valmis ja huvitatud ise aktiivselt õppima, väga palju lugema ja arutama, last suunama ja motiveerima ise õppima ja avastama ning kelles endas on natukenegi liidri soont. Teiste koduõppe metoodikate meeldimiste järgi on TJEd lähedalt seotud vabaõppega (inglise keeles unschooling) ja klassikalise koduõppega (classical education), mis esmapilgul tunduvad absoluutsed vastandid, kuid TJEd lähenemises on harmooniliselt ühendatud, kuna reaalses elus kumbki ei saavuta oma ideaali teise toeta.
TJEd lähenemine ei sobi vanematele, kes soovivad elada passiivselt ja pigem järgida kellegi teise seatud piire, loevad vähe, ei armasta diskuteerida, ei usu oma lapsel mingit suurt potentsiaali olevat või tahavad nähtavaid tulemusi saada nüüd ja kohe. Sellistele vanematele ei sobi ka vabaõpe ega klassikaline koduõpe, eelistatud oleks üldse mitte koduõpet proovida.

Alused
Väga oluline roll TJEd lähenemises on inimese missioonil ehk tunnetusel, et iga inimene saab oma eluga maailma paremaks muuta. Kogu pedagoogiline metoodika ongi üles ehitatud sellele, et laps leiaks, mida tema tahab oma eluga teha ning et ta oleks täiskasvanuks saades igakülgselt suuteline oma valitud alale pühenduma ja ennast teostama. TJEd alternatiivne nimetus inglise keeles on Leadership Education, mis väljendab lootust, et selle lähenemisega kasvanud noortest kujunevad tulevase ühiskonna juhid ja eestvedajad.

Arengufaasid
TJEd metoodikas lähtutakse lapse õpikeskkonna kujundamisel ja suunamisel arengufaasidest. Nende vanuseline paigutus on tinglik, olulisem on järjekord. Kui lapsevanemad otsustavad oma lapse koduõppes kasutada TJEd lähenemist, soovitatakse neil kõigepealt endil varasemad faasid läbi käia ja jõuda vähemalt scholar faasi. Samuti olenemata lapse vanusest koduõppel alustamisel soovitatakse lasta lapsel kõigepealt läbida varasemad faasid neiks soodsat keskkonda luues ning siis liikuda faasi, kus ta vanuseliselt olla võiks. Faasid on:
1) Tuumfaas (Core), ligikaudu kuni 8. eluaastani. Tuumfaasi olulisim ülesanne on usk, et maailm on turvaline koht. Ükskõik, mis faasis vanemad või laps vanuseliselt koduõppega alustades olla võiks, kui neil on siin jäänud midagi puudu, siis igal juhul tuleks neil kõigepealt veeta aega tuumfaasi arengut soodustavate tegevustega ning jätkata nendega ka hilisemate faaside kõrval. See on kogu elu ja TJEd püüdluse tulevasi juhte kasvatada aluseks, sest inimene, kes ei usu endasse ja maailma põhimõttelisse turvalisusesse, kes ei ole õppinud eristama head ja halba, keda saadab pidev ärevus ja kel puuduvad alusharjumused igapäevaelus efektiivselt toimimiseks, ei saa juhtida ennast, oma perekonda, kogukonda ega laiemalt maailma millegi hea suunas. Tuumfaasis kasvab laps soojas turvalises pesas oma pere ja valitud sõprade keskel, on ümbritsetud hingelist ja emotsionaalset arengut toetavast kirjandusest, muusikast, lihtsatest igapäeva harjumustest ja kodustest toimetustest, vabast mängust. Siin ei ole kohta rangetele akadeemilistele õpingutele ega sunnile. Lapse sõbrad väljaspool kodu, keda vahel kardetakse võimaliku halva mõju pärast, haaratakse perekonna osaks, nii et ennem saab kahjustavast perest pärit laps ja tema vanemad omale uue tugikeskkonna, kui et oma laps lastaks kontrollimatult võõrasse keskkonda. Selles faasis laste vanemaid innustatakse kohandama eluviisi pere- ja kodukeskseks ning mitte välise meelelahutuse, ringide jms-ga üle pingutama. Tuumfaasi kirjeldamisel on muu hulgas lähtutud Maria Montessori pedagoogikast.

2) Õppimise armastus (Love of learning), ligikaudu 8.-12. eluaastal. Õppimise armastuse faas ja mõneti ka tuumfaas on see osa TJEd lähenemisest, mida võib samastada vabaõppega. See on aeg, mil laps õpib mänguliselt ja oma huvist lähtudes võimalikult paljudes valdkondades ja viisidel maailma kohta. Siin õpib laps, et maailm on pööraselt huvitav koht, kus on tohutult palju avastada ja uurida ja teada saada ja teha. Siin ei tohiks sundida last ühe kindla huviala juurde püsima jääda ja huvialade vahel valima. Pigem peaks ta just saama proovida nii palju erinevaid valdkondi kui võimalik, et leida, mis teda huvitab ning luua seoseid tulevasteks õpinguteks. Kui last sunnitakse ühe ala juurde jääma, sellele rangelt pühenduma ja muust loobuma, siis hakkab ta õppimist ja kõike õppimisega seonduvat vihkama. Selles faasis lapse vanemate ülesanne on luua keskkond, kus on, mida rõõmuga avastada ja leida lapse huvisid toetavaid materjale, väljasõitude võimalusi, aidata lapsel uurida. Väga oluline on vanemate eeskuju ise oma huvialadega tegelemises. Piirideta segamini on siin mäng ja õppimine. Laps võib mingisse valdkonda süvenedes vajadusest rohkem teada saada õppida lugema ja kirjutama ning kirjutada sellest oma raamatu. Peale antud valdkonnas huvi rahuldamist võib ta suunduda hoopis millegi muu juurde ja tegeleda näiteks maja taga tiigis konnakulleste uurimisega. Aja jooksul hakkab mäng järjest rohkem asenduma õppimisega, kuid seda tulenevalt lapse kasvavast huvist.

3) Õpilase (scholar) faas, ligikaudu 12.-16. eluaastal. Selle faasiga algab osa, mis sobib kokku klassikalise koduõppega. Siin hakkab laps järjest süsteemsemalt ja püsivamalt õppima konkreetsetes valdkondades. Osad vanemad rõhutavad, et õpilase faas peaks õppimise armastuse faasis oleva lapse jaoks olema nagu kõrge auhind, millesse pääsemist tuleb paluda ja mis tuleb välja teenida. Selleks seotakse õpilase faasiga lapse jaoks soovitavad privileegid, näiteks oma aja ja ruumi puutumatus, kus lapsel on õigus keelduda perega välja minemisest või külaliste tulekul oma toast välja tulemisest selleks, et pühenduda oma õpingutele. Sellega soovitakse anda märku, et õppimine on tähtis, tähtsam kui meelelahutus ning püütakse võimalikult vähe õpilast õpingutest kõrvale tõmmata. Samuti seotakse erinevate faasidega erinevad kodused ülesanded, õpilase faasiga kaasneb suurem vastutus ja seega ka vabadus oma ülesande täitmisel. Õpilasele võidakse anda näiteks vastutus hoolitseda kogu pere hommikusöögi eest kindlatel nädalapäevadel ja vabastada ta jooksvatest väikestest toimetustest, mis on pigem nooremates faasides olevate laste omad, näiteks kuivatada nõusid vms. Alguses võib laps kõikuda õppimise armastuse ja õpilase faasi vahel. Näiteks võib laps tahta olla õpilase faasis ja mõne nädala pärast sellest loobuda, et veeta aega mängides. Siis seda lubatakse, kuid sellega kaasneb nö langemine tagasi lapse staatusesse. Õpilase faasi juurest läheb piir vanemate suhtumises lapsesse kui lapsesse ja kui noorde, kes on suuteline ise otsustama ja vastutama. Õpilase faasi jõutakse siis, kui saadakse aru, et ilus vaba lapsepõlv on möödas ja aeg on hakata millelegi pühenduma. Õpilase faasis avastab noor, millesse ta soovib põhjalikumalt süveneda, mis on tema tugevused, mida ta soovib oma aja ja eluga teha ning hakkab järjest süsteemsemalt selle suunas liikuma. Õpilase faas jaguneb kolmeks: harjutav õpilane, sell-õpilane ja ennast ise juhtiv õpilane. Viimases alafaasis jõuab õpilane arusaamiseni, mis on tema oma valdkond, millele ta oma edasised õpingud pühendab ning otsib või vanemad otsivad talle väljaspool kodu mentori, kes aitab tal valitud valdkonnas kasvada. Enne seda on mentoriks vanemad ise. Õpilase faasis eeldatakse, et noor õpib 8-12 tundi päevas. Valdkonnad, mida noor õpib, on endiselt tema oma huvidest lähtuvad.

4) Sügavuse faas (depth), ligikaudu 16.-22. eluaastal. Sügavuse faasis pühendub noor oma valitud valdkonnale range mentori juhendamisel. Eeldatavasti täidetakse seda faasi kõrgkoolis. Noor valmistub väärtust looma, vastutama oma rolli eest ühiskonnas ning maailmale midagi andma.

5) Missiooni faas, mil noor saab täiskasvanuks, täidab oma missiooni elus ning loob perekonna ja organisatsiooni. TJEd lähenemises usutakse, et iga inimene peab elu jooksul looma kaks torni: perekond ja organisatsioon, mille läbi maailma paremaks muuta.

6) Mõju (impact) faas, pärast missiooni täitmist. Tavaliselt seostub pensionile jäämisega, kuid siin oodatakse, et inimene annaks oma elu jooksul kogutud tarkused edasi järgmistele põlvkondadele.

Printsiibid ehk kaheksa võtit
TJEd metoodika toetub kaheksale võtmele, mille rakendamine aitab lastel ja noortel rõõmuga õppida ning mida saaks rakendada ka igasuguse muu pedagoogilise lähenemise juures. Kaheksas võti on hiljem lisatud, seepärast on lingi nimi ja üldtermin ikka 7 võtit. Need on:
1) Klassikud, mitte õpikud. TJEd lähenemises usutakse, et kõige paremini haarab inimene suuri ideid otse nende loojailt nende oma tekstidest, mitte tükeldatud ja kokkusurutud kildudena läbi kellegi teise arvamuse õpikutest. Seega loevad TJEd koduõppel olevad noored näiteks Albert Einsteini, Platoni, Galileo jt ajaloo suurkujude endi teoseid. See punkt sarnaneb Charlotte Masoni pedagoogika põhimõttega, et kasutatakse elavat kirjandust – kirjandust, mis on loodud otse, mitte läbi kellelgi teise arvamuse ja peegelduse. Oliver DeMille usub, et suurte teoste lugemine loob suurepärasust ning keskpäraste teoste lugemine loob keskpärasust.

2) Mentorid, mitte õpetajad. Mentor aitab konkreetsel inimesel õppida ja kasvada lähtuvalt tema oma tugevustest, nõrkustest ja püüdlustest. Mentori ja õpilase vahel on isiklik side, kontakt, mida tavaliselt õpetajaga ei ole.

3) Inspireeri, ära nõua. Selleks, et õpilane ise tahaks õppida ja selle nimel tööd teha, on palju tõhusam teda inspireerida. Nõudes võib ta töö ära teha ja homme unustada. Selle asemel, et küsida, kuidas ma saan panna nad õppima, tuleks endalt küsida, kuidas ma saan neid inspireerida.

4) Struktureeri aega, mitte sisu. Oluline on aidata õpilasel luua ajaline struktuur, mil ta pühendub õppimisele, mitte määrata, mida ta täpselt selle ajaga tegema peab.

5) Kvaliteet, mitte konformsus. Tagasiside õpilase tehtule peaks olema põhjalik ja konstruktiivne, mitte lihtsalt hinne ega kriitika. Mida noorem laps, seda positiivsemalt peaks tagasiside olema väljendatud. Õpilase ja sügavuse faasis on ainult kaks hindamise võimalust: väga hea või tee uuesti, koos tagasisidega. Keskpärasust ei aktsepteerita, vaid aidatakse õpilasel jõuda oma parima tulemuseni teda seni juhendades.

6) Lihtsus, mitte keerukus. Mida rohkem on ette öeldud, mida ja kuidas teha, seda tõenäolisemalt kasvab noorest reeglite järgija, kes kaldub konformsusele. Oluline on õppida iseseisvalt mõtlema ja selleks piisab, kui kogu õppekava võtta kokku mõne sõnaga: loe, kirjuta ja aruta iga valdkonna ajaloo suurimatest mõtlejatest ning tee projekte.

7) Sina, mitte nemad. Inspireerimisel on kõige enam abi enda eeskujust. Oluline on, et vanemad keskenduksid enda haridusele ja lapsed kasvaksid keskkonnas, kus pidev õppimine on elu loomulik osa. TJEd emade blogid eristuvad muudest koduõppe blogidest ülekaaluka keskendumisega ema enda õpingutele ja arengule, mitte niivõrd sellele, mida lapsed täna tegid.

8) Turvaline, mitte stressirikas. Kui vanemad ise on kasvanud nõudmiste ja rangete piirangutega, siis on oluline ümber õppida, et minevikul minna lasta ja usaldada ennast, oma last ja õppimise protsessi. Vabaõppes nimetatakse seda deschooling – aeg, mil vanem või koolist ära võetud laps harjub elama ilma etteantud välise struktuuri ja enda jaoks sisutute nõudmistega ning õpib nägema ja kogeb, et õppimine on sama loomulik nagu hingamine.

Tugistruktuur
Lisaks arengufaaside kirjeldustele ja õppimise võtmetele on DeMille`d oma raamatutes, eriti raamatus „Leadership Education“ andnud soovitusi paljudeks rutiinideks, mängudeks ja perekondlikeks harjumusteks, mis toetavad õppimist soodustava keskkonna loomist. Need ei ole otseselt pedagoogika osa, kuid paljud vanemad võtavad neid sellena. Näiteks soovitavad DeMille`id päeva sujuvaks korralduseks viia sisse kindlad hommiku- ja õhturutiinid ning eraldada iga nädal kindlateks õhtuteks pereaeg, mis veedetakse ainult perega kodus ja millele ei planeerita külaskäike, teatrit ega muud sarnast. Sellest on raske kinni pidada, kuid peresidemete loomiseks ja hoidmiseks annab see tugeva aluse.

Aruteluks
Mida saaks TJEd lähenemisest kasutada Eesti koolides või koduses kasvatuses?

Rohkem infot
http://www.tjed.org – Oliver ja Rachel DeMille koduleht
http://www.tjed.org/freebies/ – saab tasuta alla laadida üksikuid peatükke igast nende raamatust
http://www.tjedonline.com/rachels-mine.php – Rachel DeMille kirjutised
Rachel DeMille „TJEd in Our Home“ – TJEd lähenemisega koduõppepere igapäevasest elust põhjalikult. Artikli sain nende uudiskirjaga http://www.tjed.org aadressil liitudes kingitusena, praeguseks on liitumise kingituste nimekiri muutunud.
http://groups.yahoo.com/group/tjedmuse/ – aktiivne list TJEd lähenemist kasutavatele vanematele
http://www.gw.edu/about/method/ – TJEd põhimõtete rakendamine kõrgkoolis

Viited
George Wythe University taust ja suhe Thomas Jeffersoniga http://www.gw.edu/about/?PHPSESSID=6329bd79b954abe1f9dcdeed02d616b9
http://www.tjed.org/about-tjed/founders/ – Oliver ja Rachel DeMille tutvustus
Arengufaasid http://www.tjed.org/2011/06/homeschooling-excellence-phases-learning/
7 võtit http://www.tjed.org/about-tjed/7-keys/

***

Postitus ilmus algselt blogis http://looduskodu.wordpress.com